Laura Seiklused

Esimesed tunnid siin olid juba täiesti šokeerivad. Hakkasin lennujaamast linna sõitva rongi piletit ostma, kaart ei töödanud. Väga ei mõelnud selle peale, maksin oma viimase sularahaga. Jõuan siis hostelini., receptioni uks on lukus. Esimene mõte, aaaaaargh, mida kuradit ma nüüd siis tegema pean. Koos selle tänava tüdrukutega terve öö tänaval seista nagu väga ei tahaks. Tuli siis üks inglane, kes sisenes hostelisse. Lasi mind esimesest uksest sisse, receptionisse muidugi tema võtmega ei saanud. Rääkisime natuke aega niisama ja kolistasime ukse taga. Järsku avanes receptioni uks ja välja astus eriti unise näoga tüüp lausudes „you’re lucky I was still up“. Ei paistnud küll, et ta üleval oleks olnud. Sellega mu õnn ka lõppes. Pangakaart taaskord ei töötanud. Õnneks receptioni tüüp tahtis lihtsalt edasi magada ja teda eriti ei huvitanud, ütles lihtsalt, et ma hommikul uuesti prooviks. Mul tekkis juba selleks ajaks neli erinevat plaani kuidas koju jõudmiseni hakkama saada. Ei, ükski nendest plaanidest ei olnud seotud kunginga ristmikul töötamisega, mida nii mõnigi mu endine reisikaaslane oleks kindlasti esimese asjana pakkunud. Praeguseks on igatahes kõik tagasi õigel rajal.

Tänase päeva tipphetk oli 3D film Wild Ocean. Silmadele just mitte kõige mugavam kvaliteet aga huvitav oli. Kummaline asi igatahes. Kõik oleks nagu olnud su ümber. Kuigi jah, vee all delfiinidega ujumine ei tekitanud tunnet, et ma kala vms olen.

Surnuaias käisin ka. Äärmiselt suur koht oli. Autoteede ja tänavanimedega. Väga veider oli eesti keelseid sõnu hauakividelt lugeda. Just enne kohale jõudmist arutlesin ma jälle omaette selle üle, kas ma mõtlen rohkem eesti või inglise keeles. Ma ei tea mis keeles ma mõtlen, mida ma tunnen, ma ei saa aru mida ma täpselt teen ja miks. Palju mõtteid on korraga peas ja kõik omavahel kokku segatult. Ei tegelikult on kõik korras. Ma pean lihtsalt oma sisemise raamaturiiuli tagasi tähtsuse järjekorda saama.

Enne ma arvasin, et äkki mulle ei meeldinud Sydney selle esimese Austraalia šoki pärast. Nüüd ma pean tunnistama, et asi ei olnud ainult selles. Mulle ei meeldi see linn ka praegu. Eks ma siis veedan oma viimased kaks päeva siin murul lamades, galeriides jalutades ja hostelis filme vaadates.

- Väikeste koolitüdrukute seelikud on siin ohtlikult lühikesed
- Inimesed laulavad üksi rongiga sõites
- 20 minutit kõndimist on mõningate inimeste jaoks täiesti mõeldamatu, mul soovitati bussiga sõita

Viimased päevad siin on olnud imelised. Palju toredaid inimesi ja tegevusi. Okei, palmi all jäätise söömine või öösel linnapeal jalutamine ei tundu esmapilgul just kõige põnevam aga kui seda teha koos eriti ägedate inimestega siis on olukord hoopis teine. Ehk siis ühe eestlase seiklused inglase ja hollandlasega. Noh igasuguseid muid väiksemaid kõrvaltegelasi oli ka palju aga see ei ole nii oluline. Vähemalt on inimese tunne jälle, mitte nagu üksik hunt tihedas metsas vms. Vaatame keda ma siis järgmise viie aasta jooksul neist näen. Kahega on isegi lootust kusjuures. Rohkem detailsemaks ma ei laskuks siinkohal.

Tänane päev oli totaalselt masendav, ära minemise pärast. Peaaegu sama veider tunne nagu viimane päev Tallinnas. Mõlemal juhul oli päev tegelikult ju tegevusi täis ja koos väga laheda inimesega aga kuna minu sees kõik keerles siis ma ei saanud mitte midagi enam aru, mis toimub. Tühjus valitseb mu üle, ma ei räägi peaaegu mitte midagi. Praegu on siit tohutult kahju lahkuda aga kauemaks jäädes tuleks ikka kuhugi eriti nõmedasse väikelinna raha teenima minna ja nii väga ma ka siia jääda ei taha. Ja tänase päeva veidrus. Kõndisime linna peal, lamasime palmi all, jõime kuuma kohvi, mul olid seljas pikad püksid ja must särk, õues oli 34 kraadi sooja ja mul ei olnud üldse nii palav kui oleks normaalne. Muidugi oli tunda, et külm ei ole ja paar kraadi võiks vähem olla aga kui ma seda numbrit seina peal nägin siis oli üllatus suur.

Veel toredaid asju, mida me tegime. Inglasel oli mingisugune vee puhtuse kontrollimise aparaat. Meie hostelis oli igatahes kraanivesi puhtam kui odav pudelivesi. Basseinis oleva vee peale hakaks masin piiksuma ja mossitavat nägu näitama. Number, mis kraaniveest tuli 32, ehk enamvähem normaalne joogivesi, hüppas 900 peale, mis on KOHUTAV! Tegelikult ega ei oleks mõtet küll seda basseini sellise varakevadise ilmaga puhtana hoida. Mina küll kedagi ei näinud, kes oleks sinna sisse hüpanud.

Sakslastest tahaks ka siin kohal rääkida. Veidrad inimesed. Esiteks muidugi on neid siin kuidagi üllatavalt liiga palju. Dreamtime’ist (minu Cairnsi kodu) oli saksa televisioonis mingi saade olnud. Kaks tsikki tulid igatahes selle pärast Austraaliasse. Nüüd aga selle põhilise veidruse juurde. Nad ei ole nõus ühtegi oma kodus välja mõeldud plaani muutma. Isegi kui me ütlesime neile, et nende plaan on väga mööda omadega. Neid ei huvitanud siin kauem olnud inimeste kogemused ja nendest õppimine. See ei olnud muidugi esimene kord sellist asja kogeda.

Kokkuvõttes tundub, et selle reisi plussid ja miinused jõudsid peaaegu nulli. Lisaks sain ma muidugi teada, et ma ei taha enam mitte kunagi mõningaid selliseid asju läbi elada. Mul on ükskõik kui palju mõnele see no worries maa meeldib, mina ütlen pigem elagu Euroopa ja selle reeglid. Jah, minu jaoks on reis põhimõtteliselt läbi. Sydney ei loe enam. Mulle üldse ei meeldi see koht ja mu mõtted on juba teisel pool maakera. Ma võibolla paar korda annan veel teada, mis toimub, kui väga igav on.

Minu siin viibimise ajal kõige halvemini kulutatud $100. Okei, üle puude oli küll tore sõita ja majakesi kaugelt ja kõrgelt näha. Päeva tipphetk oli vist see, kui mina, prantslane ja jaapanlane ühte klaaskuuli (mina ei tea kuidas nad neid puude kohal sõitvaid asju kutsuvad) pandi ja see sõitma hakkas. Kõigil kolmel avanesid kotid ja välja tulid suured ja toredad peegelkaamerad. Kuranda aga oli totaalne pettumus, nagu suur ostukeskus vms. Rongiga sõitmine oli ka väga ebamugav. Nad pakkisid ikka väga palju inimesi ühe pingi peale. Poolteist tundi istusid täpselt ühes samas asendis, liigutamiseks ei olnud ruumi, ja vaatasid tuima pilguga kahe inimese kaugusel olevast aknast välja. Rohkem mul midagi tänase päeva kohta öelda ei ole, täpselt nii igav oli.

Üldises plaanis ma ei jaksa enam turistida aga niisama terve päev hostelis lamada tundub ka jabur. On võimalus minna 7ks tunniks saarekesele päikese kätte, ujuma ja snorgeldama aga mitte kuidagi ei jaksa ma seal nii kaua lamada. Pluss siin on umbes tunnike päevas päikeseline ja vahepeal sajab. Seega on praegune plaan sõita bussiga tunnikese põhjapoole randa, kust saab ära tulla siis kui ma ise tahan. Botaanikaaeda võiks ka minna aga mul ei ole eriti taimevahtimistuju.

Tänane turismireis oli sihtpunktiga Cape Tribulation. Teepeal oli palju muud ka, näiteks metsikud kängurud. Meil oli eriti jutukas ja väga naljakate naljadega austraallasest bussijuht. Iga „kõne“ lõpus oli ’just kick back and relax, no worries’. Sõitsime alguses keerutades umbes 2-20 m järsaku kõrval ookeani ääres. Pärast tegime sama mägede vahel. Vaade oli suurepärane aga sisikonnale muidugi väga hästi ei mõjunud. Õnneks keegi hommikusööki ei kaotanud. Alustasime väikese jalutuskäiguga vihmametsas. Tegelikult oli seal suurem vaatamisväärsus jõgi.

Edasi tuli Daintree Wildlife Sanctuari igasuguste imelike lindude, kängurude ja veest välja hüppavate krokodillidega. Jah ma olen enne ka siin ja seal pool maakera krokodille näinud, väga palju isegi, aga kunagi varem ei ole nad ennast eriti liigutanud. Isegi eilse krokodillišõu ajal ei saadud looma liikuma.

Peale pisikesi vaateplatvormide peatusi jõudsime päris vihmametsa. Okei, nii päris kui see turistidele mõeldud koht olla saab. Oli küll ilus jah, kuigi ma ootasin midagi natuke erilisemat. Mõningad taimed olid muidugi väga ägedad. Näiteks puu, mis alustab kasvamist ülevalt poolt. Linnud transpordivad puu seemne mõne teise puu peale ja siis see hakkab seal kasvama ajades juuri alla poole ümber algse puu. Kui ta piisavalt suureks kasvab siis hakkab ära varjama teise puu valgust ja see sureb (see võtab mõnusalt mitusada aastat või midagi selle sarnast). Järgi jääb seest tühi väga veider moodustis, mul on pilte ka mille kunagi hiljem mõned inimesed kindlasti näevad.

Siis sõitsime praamiga üle Daintree jõe, jõudes kohta, kuhu 15 aastat tagasi ükski politseinik oma jalga tõsta ei julgenud. Nimelt põgenesid sinna kõik tagaotsitavad ja kohe kui mõni mundris mees silmapiirile ilmus lasti ta lihtsalt maha. Lisaks oli meil seal pool jõge koguaeg võimalus, et paari päeva jooksul me Linna tagasi ei saa. Seal tõuseb vesi väga järsult ja on võimalik, et mõngingad teelõigud ei ole enam läbitavad (õnneks või kahjuks seekord midagi ei juhtunud). Selle kõige mõte oli Cape Tribulation Beach, kus oli lõunasöök ja niisama natuke vaba aega. Lõunasöögist rääkides, meie bussi 18st inimesest 8 võtsid taimetoitlastele mõeldud toidu. Bussijuht kartis meile kängurulihast rääkida, kartis, et taimetoitlased tulevad kallale vms. Siit edasi känguruliha juurde. Nende kasvatamine pidi olema palju kokkuhoidlikum. Ühe lehma asemel pidi olema võimalik kasvatada 200 kängut ja sellega väheneks nälg kogu maailmas. Kängurud olevat ka väga rumalad loomad, veel palju rumalamad kui kanad. Samas aga on nad kõige väiksema energiakuluga liikujad.

lemine peaks siis väga kokkuhoidlik olema ja nad lülitavad kõik sel ajal mitte vajalikud organid välja, ainult süda ja kopsud jäävad tööle.

Cape Tribulation Beachi juurde tagasi jõudes. Rannal olid pisikesed augud, umbes sellised poole sentimeetrised. Nende ümbrus oli kõik pisikesi liivakuule täis, igasuguste mustritega. Täiesti müstiline vaatepilt. Peale väga suurt imestamist ja uurimist selgus, et seal elavad pisikesed krabid. See, miks nad neid kuulikesi ja mustreid teevad on minu jaoks siia maani teadmata. Sealt lahkudes ootasime tükk aega, et tee peale kukkunud puu ära koristatakse ja korjasime peale 10 inimest katki läinud bussi kõrvalt.

Järgmiseks jäätisevabrikust läbi jooksmine. Täpsemalt suutsid 18 inimest haarata endale kausid nelja jäätisepalliga, nende eest maksta ja bussi juurest edasi-tagasi joosta 9 minutiga. Me tegime rekordi. Seda sellepärast, et me tegelikult olime juba graafikust maas ja jõekruiisile hiljaks jäänud. Paadionudele ei tohtinud öelda, et me jäätist näinud olime. Jäätis oli meeletult hea. Päris mango jäätis, mis oli natuke hapuka maitsega, mitte nagu see rõvemagus löga, mida nimetatakse mango-meloni jäätiseks Eestis. Siis kookose jäätis ja kaks erinevat eksootilist puuvilja mille nime ma ei mäleta aga mis olid väga väga head. Jõel sõites nägime metsikuid krokodille, kes ei teinud taaskord mitte midagi, ja puu otsas elavat madu. See oli ka üsna kõik, mis siis, et asja nimi oli Wildlife Cruise.

Tagasisõidu tee peale jäänud väikeses linnakeses, Port Douglas, tegime ka paar tiiru. Rikaste ja ilusate kuurortlinn pidi olema. See on ka ainuke koht, kus ma ilusaid autosid olen näinud! Brisbane’is oli ka muidugi üksikuid aga üldine pilt oli väga masendav. VÄIDETAVALT nägime ka Johnny Deppi ja Komissar Rexi, kes tegelikult on suur pruun puudel.

- Mõnikümend aastat tagasi õpetati Austraalia koolides, et Captain Cook avastas Austraalia, tegelikult elas siin juba peaaegu miljon inimest.

- Cairnsis on väga suur Captain Cook’i kuju. Mis näeb esmapilgul välja nagu Napoleon.

-

Ükski „fakt“ või asi, mis selles postituses on, ei ole kontrollitud. Need on pärit meie giid-bussijuhilt. Kui midagi väga metsas on siis mina ei ole süüdi. Mina ei ole kunagi milleski süüdi.

Edasi igapäevasemate asjade juurde:

- Siin riigis tundub olevat väga palju sakslasi. Nii siin, kui minu Brisbane’i hostelis on neid ikka mõnusalt vähemalt 40% inimestest, keda ma kohtan.

- Vaatasin õhtul filmi ja mõtlesin, et näe, autod sõidavad valel pool. Paremal pool teed sõitmine on minu jaoks juba võõras.

- Mul hakkab siin õhtuti ja pilvistel päevadel t-särgiga külm. Päeval umbes 27 kraadi, õhtul 23. Ilm on tegelikult väga halvaks ka muutunud - pilvine ja niiske.

Täna ma käisin siinses pisikeses loomaaias. Koha väiksuse tegid mitme kordselt tasa sealsed šõud. Linnud, maod, krokodillid, koaalad, wombatid ja punased pandad. Viimased on tuntud ka firefoxi nime all. Tõstke käsi, kes teadis, mis see tulirebane tegelikult on. Kõik need etteasted olid väga informatiivsed. Räägiti hästi palju nende loomade-lindude kohta ja vastati küsimustele. Kahjuks aga enamusi loomi katsuda ei saanud. Madusid sai ja kängurusid ka, kui nad oleks vaid oma puhkealast inimeste juurde tulnud. Eriti lõbus oli muidugi see, kuidas ussionu ja krokodillionu koaalasid maha tegid. Ütlesid, et need loomad ei ole mitte kuidagi kellelegi kasulikud. Magavad 20 tundi päevas ja söövad puulehti. Krokodillide kohta toodi tore võrdlus ka. Nimelt pidavat krokodilli ründamise tõttu surema vähem inimesi, kui Coca Cola joogiautomaatide tõttu. Asi käib nii, et inimene paneb raha sisse ega saa jooki kätte. Selle peale muidugi vihastab hullult, hakkab masinat raputama ja taguma ning see kukub ümber ja jätab inimesest vaid märja pleki järgi.

Loomaaeda sõitmine oli ka muidugi omaette seiklus. Siin sõidetakse ka 40 km kaugusele linnast tavalise linnaliinibussiga. See, millega sinna sõitsin vuhises rahulikult 115 km/h mööda Captain Cook Highwayd ega näidanud ühtegi märki kokku kukkumisest. Väga sujuv sõit ühesõnaga. Tagasi tulles aga hakkas buss juba 80 juures kohutavalt värisema. Bussijuht oli aga koguaeg väga rõõmsas tujus, naeratas ja ümises omaette. Ma ei tea kas ma seda juba kusagil varem maininud olen aga siin riigis on toredad liiklusmärgid kohtades, kus on suur tõenäosus, et vanemad inimesed teed ületavad. Sarnanevad need neile märkidele, mis tavaliselt koolide kõrval on, kus lapsed üle tee joosta võivad.

Teate kui mõnus on istuda hommikul mitu tundi kohvitassi, võileibade ja raamatuga palmide vahel verandal. Mitte kuhugi ei ole kiire, mitte midagi ei PEA tegema. Ma olen interneti 95 %-liselt asendanud raamatu lugemisega. Kui keegi mulle koju palmi, päikese ja võrkkiige hangib siis ma jätkan seda harjumust.

Viimased kaks päeva ma suuremat midagi teinud ei olegi. Nüüd on aga igaks järgnevaks päevaks tihe graafik olemas. Ma ette ära ei räägi, mis ma tegema hakkan. Hoiame põnevust ikka üleval eksole.

- Kaubanduskeskuses on pood nimega Healthy Life, kus müüakse ainult tablette
- Ma enne mõtlesin, et Deep Forest on nii selle hosteli muusika, et peaks seda neile soovitama aga praegu tuli välja, et nad on ise selle peale tulnud.

Toidu hinnad on hakkanud mulle närvidele käima. Okei, enamuste asjadega ma tean palju nad maksavad ja ma enamvähem arvestan sellega, et vähemaga ei saa. Siis aga jõuan puu- ja juurviljadeni ja hinnad on laes. Poes on nad ikka nii laes, et väga ei taha selliseid asju üldse osta. Peaks uurima, et äkki on siin linnas ka kusagil mingi turu moodi asi. Kuigi näiteks need pisikesed fruit-marketid, kus müüakse ainult taimi, pidid ka kuulujuttude järgi olema odavamad, kui supermarket. Ega ikka oluliselt ei ole küll.

Täna ma kõndisin mööda rannaäärt. Mingisugune 5 km kaugusele ja tagasi. Peaks ütlema, et siin on äärmiselt palav ja praegu on veel talv. Okei tegelikult kui mul oleks sellisele ilmale vastavad riided siis saaks hakkama aga neid ei ole mõtet ju nädalaks osta. Eestis ma neid nagunii ei kasutaks. Igatahes, siin ei saa ookeanis ujuda. Esiteks on rannaäär lihtsalt mudane ja teiseks siin pidid krokodillid olema. Sildid ütlesid nii, mina ei näinud. Kui nad just ei arva, et need valged sulgedega olevused on sügaval sisimas krokod. Ujumiseks on mingi välibassein ehitatud. Mhmh on küll tore asi. Pluss inimesed lamasid kõik muru peal. Seda tegid nad Brisbanes ka, kuigi seal oli päris palju liivaruumi. Tegelikult tundub see ju, esmapilgul vähemalt, mugavam. Võibolla ma proovin seda mõni päev. Ilma 30se kaitsefaktoriga kreemita siin muidugi õue ei lähe. Nahavähi kliinikud on siin riigis igatahes täiesti eraldi kõigest muust ja neid on hästi palju. Homme lähen ostan endale uue pudeli seda samust jumaliku valget ollust ega toeta neid eelnimetatud asutusi.

- Burger Kingi teate eks? Siin on sama asi nimega Hungry Jack’s. Keegi kunagi seletas ka miks aga ma olen Laura ju, Laura ei mäleta midagi.

Esimene riigisisene lend Brisbane – Cairns. Sellega kaasnes ka mõningane asjade ära viskamine, kuna mu kohver oli juba paar nädalat tagasi ületanud lubatud 20kg piiri. Lennujaama jõudsin ma päris suure ajavaruga. Nimelt meie toa kaks prantslast tulid kell kolm öösel suure kolinaga tuppa, siis keerutasid ennast kriuksuvate voodite peal mitu tundi järjest ja siis sa minul kõrini ja ma tõusin üles. Lennujaam oli üldiselt väga nõme ja segane. Asjad olid kuidagi firmade järgi ära jagatud ja kui valet lennuaegade ekraani vaatad siis seal on küll enam vähem sobivad kellaajad aga sinu oma ei ole. Väike paanika hetk oli küll enne kui süsteemidest aru sain.

Cairns.
Märg õhk ja soojus olid esimesed märgatavad muutused. Praegu tundub see kõik igatahes kohutavalt mõnus, eks homme paistab kuidas päeval ära kannatab. Raamatu lehed tõmbasid igatahes mõnusalt lainetama. Loodame, et tehnika jääb ellu. Arvutit ma juba jahutan toaventilaatoriga. Praegu tundub, et siin hostelis ei minda nii vara magama. Isegi Brisbane’i omas läksid inglased enne kümmet voodisse. Praegu on 11 pm ja keegi ei paista unine olevat, peale minu loomulikult. Kui kell 11 magama minna, siis on kell 7 silmad lahti ja sellisel kellaajal ei ole ju midagi tarka teha.

Üritasin suuremas plaanis paika panna, mida ma millal teha tahan ja mida pean. Igasuguseid turismireisipakkumisi on selles hostelis sadu, kui ma hakkan aru saama mida ma tahan ja palju see maksma läheb siis saab siinsetelt eriti sõbralikelt ja äärmiselt suurte teadmistega töötajatelt nõu küsida. Ühesõnaga, praegu tundub kõik täitsa tore.

- Ema helistas, soovitas teisele korrusele minna. Kõikvõimsa internetijumala käsi on mängus.

PS. ma juba kahtlen natuke oma eesti keele õigekirjas, seega andke andeks kui mõni väike viga sisse tuleb kokku ja lahku kirjutamises vms.

Haa, sakslased läksid reklaamiohvriteks. Nad käisid movieworldis, pidi olema lõbustuspark multikategelastega vms. Oli põhimõtteliselt kolm rollercoasterit ja palju suveniiripoode. Maksis $69. Mwhahahahaaa.

Mina käisin täna koos koolilastega mingis muuseumis. Palju väljasuremisohus Austraalia loomi, luid ja kiviuurijad. Mulle anti üks mineraal ja üks kivike kaasa ka, jei! Ja siis ma nägin ära Brisbane’i ranna. Pisike tehislik liivariba koos tükikese vee ja vetelpäästega. Lõunasöögi kõrvale sai suurelt ekraanilt olümpiat vaadata mingis suures varjualuses. Umbes niimoodi mu päevad siin pool välja näevadki. Sakslased lubasid, et Cairnsis läheb veel igavamaks. Seal ei pidavat üldse midagi teha olema, välja arvatud need meeletukallid päevased turismireisid. Vähemasti peaks seal soem olema ja äkki ma saan lõpuks ometi päriselt terveks ka.

Veel toredaid Austraalia asju:
- Kõik valgusfoorid häälitsevad
- Siin on liiklusmärgid „Wrong Way, Go Back“ vms.
- Kohanimi Gin Gin, kõlas isuäratavalt

Just täpselt selline tunne on praegu. Ma jõudsin Brisbane’i, kus ma nüüd paar päeva pesitsen. Minu praegune hostel on täiesti tipptase võrreldes mu eelmistega. Okei, see on ikka veel hostel mitte viie tärni hotell aga ikkagi. Kõik on kriuksuvalt puhas, siin on soe, voodid on pehmed, tekid on paksud, toas on päris konditsioneer mitte auk seinas nimega konditsioneer, meil on viie peale dušš ja wc. Köök on tohutu, kõik vajalik on olemas ja rohkemgi, isegi kohv, tee ja suhkur on kõigile kasutamiseks ja tasuta. Eile õhtul olid kaaslasteks neli sakslast, mis ei olnud keeleliselt muidugi eriti tore, kuna mina olin üsna kõrvale jäätud. Täna hommikul kaks neist lahkusid ja nüüd paistab, et kaks uut on sisse kolinud. Eks õhtul paistab kes nad on.

Täna käisin ma rikaste ja ilusate tööpiirkonnas. Kontsaklõbin ning kallid ja lõhnavad kohvikud olid kõikjal – lõuna aeg. Kuid kohvikud olid üsna tühjad, istusid seal vaid mõned kogukamad härrasmehed läpakate taga. Rikkad, ilusad ja enda eest hoolitsevad inimesed olid kõik pargis. Jooksid, võimlesid, mängisid jalgpalli jne. Need, kes olid spordiriided koju jätnud jalutasid, vahetades kontsakingad tossude vastu või vähemalt heites seljast palava musta pintsaku. Jah, selliseid valgetes triiksärkides ja lipsuga mehi võis leida ka murul lebamast ja võileiba nosimast.

Täna ma lõpuks mõistsin, miks enamus inimesi siin nii koledalt riides käivad. Poes lihtsalt ei ole mitte midagi muud kui täiesti stiilitud kottrõivad ja muu jama. See on lihtsalt kohutav. Muidugi leiab midagi, kui väga tahta aga siis peab välja käima ka vähemalt kaks korda suurema summa. Alla hindlusi on palju. Ei teki vist isegi kahtlust, mis suuruses kõik need üle jäänud riided on.

Täiesti teistel teemadel. Kuna ma olen internetita paikades natuke telekat vaadanud siis on mulle silma jäänud siinsete reklaamide algelisus. Enamus (on ka erandeid) on umbes sellised nagu Eestis 90ndate lõpul. Totaalselt eemale tõukavad ühesõnaga. Eriti lõbus oli muidugi mingi kaalujälgijate reklaam vms. Before pilt oli selline 1,5 x 1 m ja after umbes 25 kg väiksem, kuid meie mõistes veel raske rasvumise all kannatav rõõmsalt naeratav naine. Lisaks selgus ka see, et Austraalias hinnatakse Euroopa disaini. Vähemalt see oli mitmes reklaamis ära märgitud, et suurepärane Euroopa disain.

*õhtul*

Kaks uut on inglased vist. Korraks tulid tuppa ja kadusid kohe, niimoodi mitu korda. Saksa tüdrukutega rääkisin ka natuke. Nemad olid üheksa kuud Uus-Meremaal lapsehoidjad. Nüüd reisivad igalpool ringi ja laristavad raha. Loomaaed, hollywoodi teemaline lõbustuspark, igasugused muud tuurid jne. Virisesid siin hullult selle hosteli üle. No loomulikult kui nad on enne ainult kahekesi toas olnud ja Uus-Meremaal, kus on odavam, seega kvaliteetsemates kohtades. Nüüd ma saan aru siis millised inimesed internetis selle kohta halvasti ütlesid. Minu jaoks on see ikkagi siiamaani parim koht.